Autor: Jorma Sarv
Kes juhatab Eesti koore kümne aasta pärast? Koorijuhi elukutse hägustumine ja majanduslik ebakindlus kujutab endast tõsist riski laulupeoliikumise kestmisele. Laulupeoliikumine on esmapilgul elujõulisem kui eales varem. Üleriiklike pidude eel kumab suur nõudlus läbi nii lavale kui ka publikusse pürgijate poolt, see omakorda annab põhjust rääkida neist, kes ei läbinud tihedat ettelaulmiste sõela või jäid hiljaks piletikassa järjekorda. Siit oleks lihtne teha järeldus, et laulupidu ei pea oma lähituleviku pärast muretsema. Mis saakski olla lahti nähtusega, mida toetavad oma tegevuse ja huviga kümned tuhanded inimesed, seda nii laval kui Eesti lauluväljakute murunõlvadel? Ometi pole see järeldus tõene ning laulupidu tema tänases sisus ja vormis ähvardab tõsine püsimajäämise oht. Milles siis asi?
Laulupeoliikumise kestmiseks on tähtsal kohal mitmed eeldused. Esmalt mõistagi inimeste soov ennast koorilaulu kaudu väljendada, samuti professionaalne korraldusvõimekus, mis lahendab erinevaid kunstilise ja taustatööga seotud küsimusi. Sellesse loetellu saab lisada veel paljude teiste panustajate teadmised ning oskused kas kohalike, regionaalsete või üleriiklike teemade lahendamisel. Olulisim neist eeldustest on siiski vajalike oskuste ja kogemustega juhendajad ehk koorijuhid ja muusikaõpetajad. Ilma nende umbes 800 inimese igapäevase tööta ei saaks toimuda ükski laulupidu. Paraku on just selle eelduse täitmisel järgmise 10-15 aasta vaates mitmed keerukad takistusi. Kui nihutada praegu tegutsevate juhendajate andmebaasis mõttelist ajajoont kümnendi võrra edasi, näeme riski, et Eestit hakkab kummitama tõsine koorijuhtide puudus. Juhendajate kandepinna õhenemise põhjuseks on koorijuhi kui elukutse nõrk positsioon tööturul, mis mõjutab negatiivselt nii tänaste juhendajate tööelu kui ka noorte pealekasvu.
Koorijuhi töö ja töökoha mõiste on ajas muutunud. Aastakümneid on tooni andnud mõtteviis, mille osaks pole olnud küsida, kas ja kuidas koorijuht oma teenistuse saab. Kuna koorid kogunevad enamasti töövälisel ajal ja näevad kooris laulmist kui kvaliteetset vaba aja veetmise viisi, ei ole tekkinud harjumust pärida, kuidas tuleb toime koorijuht, kelle jaoks on proovi tegemine töö, mitte harrastus. Töö on aga proovide ettevalmistamine, nootide hankimine ja neil juhtudel kui kooril pole tegusat eestseisust ka kõik muu korralduslik – ruumide leidmisest ja korrashoiust kuni busside tellimise ning kavalehtedeni. Tänaseks on tekkinud olukord, kus koorijuhi eriala omandanud muusik vajab leiva lauale toomiseks mõnda teist põhitööd, et oma peamisi oskuseid ja teadmisi rakendada. See pole mõistlik olukord ei koorijuhi ega ka riigi kui hariduse rahastaja vaates.
Mida saame selle olukorra muutmiseks teha? Kuna probleem on mahukas ja koosneb erinevatest tahkudest, peavad ka lahendused tuginema erinevate osapoolte pingutustele. Suures plaanis saab koorijuhtide (ja ka kooride) majanduslik jätkusuutlikkus toetuda kolmele sambale: esmalt koorid ise ehk hästi korraldatud ja kestlikud organisatsioonid, teiseks kohalikud omavalitsused kui kohapealse kultuurielu toetajad ja kaasamõtlejad ning kolmandaks riiklikud poliitikad ja toetusmehhanismid.
Positiivne arengustsenaarium võiks sisaldada koorilaulja mõtteviisi muutust, mille tulemusena näeme koori tegevust terviklikumalt ja oskame mõelda erinevatest harrastusega seotud kuludest. See tähendab harjumust küsida, millised on koori toimimise kulud ja kuidas tekkivad nende katmise tuluallikad. Koorilaul on olnud võrdlemisi lihtsasti ligipääsetav hobi (ja see on hea ning selle poole võiks püüelda ka edaspidi), kuid mistahes ligipääs ei saa tulla koorijuhi elukutse murenemise arvelt. Küllap on ka neid koore, kus liikmemaks või noodifondi tasu ei pea olema kõigile võrdsed ning panustada saab vastavalt oma võimalustele. Peaasi, et kulud ja tulud on tasakaalus ning kõik aduvad, milliste pingutuste tulemusena koorimuusika sünnib.
Lisaks lauljate kogukonnale on oma roll ka avalikul sektoril, seda nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil. Kohalikul tasandil on tähtis kaardistada, kelle oskuste ja teadmiste najal kohalik koorikultuur elab, kuidas ennetada juhendajate vähesuse riski ning millisel moel põimida kohalik üldharidus ja kooriliikumine. Riiklikul tasemel on töös koorijuhtide (ja ka rahvatantsu juhendajate) palgatoetuse meede, mis annab juhendaja tööandjale võimaluse küsida toetusena summa, mis kulub tööjõumaksude tasumiseks. Mööda ei saa vaadata ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning teiste õppeasutuste rollist, kellega koos tulevasi koorijuhte eriala juurde tuua.