Toome teieni katkendi aprillikuu uudiskirja persooniloost Küllike Joosinguga. Pikemat looga saate tutvuda aprilli uudiskirjas. Liitu uudiskirjaga SIIN.

Te olete 2024. aasta Tartu laulupeo kunstiline juht? Millisest ideest on teie pidu kantud ning mis andis teile tõuke ideekavand esitada?
Tõuge ideekavand esitada tekkis ilmselt juba 2019. aasta Tartu laulupeo ajal. Kuna osalesin väga väikese otsaga ka toonases repertuaarikomisjonis ja mind on alati köitnud projektid, milles tuleb kokku erinevaid valdkondi esindav meeskond, siis tundus see mulle inspireeriva väljakutsena. Lisaks on Tartu linn juba lapsepõlvest alates minu südames erilisel kohal.
“Õnn ja rõõm” ideekavand sai tõuke osaliselt koroonaaegsest koorilaulu tahaplaanile jäämisest ja soovist muremõtted kõrvale panna ning koostegemise üle rõõmustada. Õnne otsimisega tegeleme läbi oma koorimuusika aastakümneid ja kättesaamatule tähenduse leidmine ei ole alati lihtne. Vahel me ei julge avalikult rõõmustada, justkui kardaks, et liigselt hõisates võime õnne jälle kaotada. Juba lapsepõlvest taustal mõlkunud kõnekäänud, nagu "Ära hõiska enne õhtut!", "Pill tuleb pika ilu peale" jms  teevad ju eos ettevaatlikuks.
Laulupeod on traditsioon, mille üle üheskoos rõõmustada, mille üle õnnelik olla. Meil on midagi tõeliselt ilusat ja erakordset, mida enese südames kaasas kanda ja hoida.

Laulupidu ei näita hääbumise märke. Miks meil laulupidusid vaja on?
Vaatamata ühiskondlikule survele, milles inimestevaheline kontakt aina minimeeritakse ja tahtmised on eelkõige individualistlikud, on meil sügaval sisimas vajadus läheduse ja inimlikkuse, ühiste tegemiste, mõistmise ja kaasatuse järele. Inimene ei ole loodud üksi olema: meil kõigil on vajadus olla hoitud ja kuuluda ning need kerkivad aina tugevamalt ja alateadlikult esile olukorras, kus neid võimalusi vähendatakse. Inimene on sotsiaalne olend ja mitte vaid sotsiaalmeedia kaudu. 
Minu meelest on laulupidu juba pikemat aega eestlase üheks identiteedi määratlejaks - nii publiku, kui ka lauljate jaoks. Täna maailmas toimuva taustal on kokkusaamine ja koosolemine eriti võimsa väe ja tähendusega.

Kuhu on koorimuusika ja koorikultuur praegu liikumas? Kas koorijuhina tunnete, et teid väärtustatakse piisavalt ja et see amet on vajalik?
Hetkel tundub mulle, et koorimuusika kajastab ühiskonnas toimuvaid protsesse. See läbi ajaloo alati nii olnud. Kui kunagi lauldi naise keerulisest ja raskest elust või raskest tööst, siis koorimaastikul on aina enam muusikat, mis võitleb vägivalla vastu, seisab kellegi õiguste eest või tegeleb psüühiliste teemadega, mis on esile kerkinud - identiteet, inimese koht maailmas, äraminekumõtted jne. 
Koorikultuur on ammu muutunud projektipõhiseks, koorikoosseisud on vähenenud ja tundub, et väga palju aetakse n-ö oma rida. Eestis on 15 aastaga toimunud oluline muutus konkurssidel osalemises - võistelda soovivaid koore on aina vähem. Olen mõelnud, et selle taga võib olla mitu asja: hirm kriitika ees, mis järgneb pikaajalisele põhjalikule prooviperioodile ja on täna avalikult jälgitav läbi kõikvõimalike meediakanalite, soov suunata fookus kontserdikavadele ja paista silma omanäolise kooriformaadiga jne.  
Natuke on tunda ka, et n-ö pakendikultuur on jõudnud ka koorikultuuri. Eks see ole mingil määral ka vajalik ja samas on alati ekstra hea meel  avastada, kui sisu on pakendile vastav. 
Täna paistab silma, et Eesti koorilaulja on “tuttav “, eriti kui ta on meesterahvas ja tenor. Mis tähendab, et selle harrastusega tegelejaid on jäänud järjest vähemaks. See on ka loogiline: kui sa pead tegelema nädala sees iseenda “tuunimisega” individuaalsel moel  ja hoolitsema oma laste 3-4 hobiga hirmus, et nad mingist rongist maha ei jääks ning seda kõike raha teenimise kõrvalt, siis millal jõuad sa proovi? Näide on utreeritud, aga oma lapsepõlvest ma ei mäleta, et vanemad oleksid peale tööd jooksnud erinevate trennide ja enesetäiendus- ja -abi gruppide vahel erinevates asulates. Mäletan, et nad olid kodus. Mäletan stabiilsust ja rutiini.

Tekst: Küllike Joosing ja Eesti Koorijuhtide Liit