Foto autor: Merili Reinpalu

Ingrid Mänd: armastus oma töö vastu ei pea võrduma tasuta tööga

Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse esimees Ingrid Mänd on hinnatud Eesti dirigent, kes on koore ja orkestreid juhatanud kolmel laulupeol, debüüdiga aastal 2017. Oma töös Eesti Koorijuhtide Liidu esimehena soovib Mänd seista selle eest, et koorilaulukultuur kestaks Eestis veel kaua. „Meie üks suurimaid eesmärke on seista koorijuhtide ja koorijuhtimise kui ameti püsimise eest. Tagada järelkasv, kes tunneb ja teab, et see on amet, mida väärtustatakse ja hinnatakse,“ selgitab Mänd.

Käesoleval sügisel plaanime koos Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga tuua rohkem tähelepanu koori- ja tantsujuhiametile, korraldades septembrist detsembrini kohtumisi omavalitsusliitude ja koolijuhtide ühendustega. Ühtlasi plaanime toetada kogu ettevõtmist teavituskampaaniaga meedias. „Kampaania – kui me seda nii saame nimetada – idee on selgitada juhendajate igapäevatöö nüansse ning tuua välja kohti, kus tööandjad saaksid juhendaid rohkem toetada. Tuua fookusesse koorijuht ja tema ameti eripära, sest praegune olukord ja järelkasvu vähesus on meie koorikultuurile suur oht. Loomulikult on eesmärk tuua tähelepanu koorijuhtide töö- ja palgatingimustele ning olla heas dialoogis tööandjatega, leidmaks parimaid lahendusi. Ühtlasi on kohtumiste oluline osa tuua välja neid positiivseid näiteid, kus kooli- ja omavalitsusjuhid on leidnud vahendid oma kollektiivijuhtide väärtustamiseks ja töötingimuste parandamiseks. Meil on Eestis selliseid näiteid väga palju,“ selgitab Mänd.

Mainiste, et soovite kampaania käigus selgitada koorijuhiameti eripärasid ja igapäevatöö nüansse. Mida te sellega silmas peate?

Kui me mõtleme koorijuhi või dirigendi peale, kangastub meil silme ette inimene, kes seisab kollektiivi ees ja viib läbi proovi või juhatab kontserti. Koorijuhiamet aga koosneb tegelikult väga paljudest lisategevustest ning see, et me lõpuks jõuame koori või orkestri ette, on pika eeltöö tulemus. Siinkohal on väga oluline kõiki neid nii-öelda lisategevusi mõista kui koorijuhi tööd. Ühte ei saa ilma teiseta – kontserti ei korraldata ilma ruumi broneeriguta, bussi tellimata, kavasid koostamata ning proovi ei saa läbi viia ilma, et sellele oleks eelnenud repertuaari leidmine või nootide tellimine ja printimine. Need väiksemad või suuremad nüansid ongi kokku koorijuhi töö ja kui hakkame neid ettevalmistamiseks kulunud tunde kokku lugema, siis saame lõpuks aru, miks koorijuhid on Eestis suures osas alarahastatud. See on sellepärast, et enamus inimesi mõistab koorijuhi tööna ainult kollektiivi ees seismist või kontserdil juhatamist. 

Mäletan ühelt kohtumiselt omavalitsusjuhtidega lauset, et meie koorijuht juhatab koori hobikorras, muul ajal on ta mänedžer. Aga koorijuhiamet koosnebki mitmest erinevast valdkonnast: koorijuht-mänedžer, koorijuht-õpetaja, koorijuht-hääleseadja, koorijuht-produtsent, koorijuht-kontsertmeister jne. See, et lauljad laulavad hobikorras, ei tähenda, et kõrgharidusega koorijuht teeb seda hobikorras.

Olete enda kolumni pealkirjaks pannud „Koorijuht, tantsujuht – minevikuamet?“ Kas saaksite seda pealkirja pisut avada?

Kui me jätame korraks laulu- ja tantsupeo kõrvale ning toome välja eesti koorikultuuri kui eraldiseisva olulise osa meie kultuuriruumis ja identiteedis, siis küsimegi enda kolumnis, kas koorijuhiamet suudab kaasas käia muutustega või on tegemist tõesti minevikuametiga. Eestlasi teatakse kui laulurahvast ning meie koorijuhid, dirigendid ja kollektiivid on Euroopas tuntud ja kõrgelt hinnatud. Aga selleks, et meie koorikultuur elaks, on vaja tegijaid. On vaja professionaalseid koorijuhte, kes läheksid ametit õppima teades, et õppimisele järgneb kindel töökoht ja sissetulek. 

Tunnetan tugevalt koorilaulu seost meie riigi iseseisvuse saavutamise ning vabaks laulmisega. Vendluse, ühtehoidmise ja väärikusega. Seda meeles hoides, tuleb meil siiski mõista, et aastal 2024 on võrreldes aastakümnete taguse ajaga hoopis teine elu. Me ei saa eeldada, et koorijuht töötaks ikka veel hea sõna ja sotsiaalse staatuse eest. Ootame täna tööturule noori, kes on sündinud 21. sajandil ja isegi, kui nende rahvuslikus DNAs on meie ajalugu sees, on nende ootused ühiskonnale ja elule väga erinevad. Haridus, mida saadakse õppides 3+2 aastat Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias või mõnes mainekas muusikaülikoolis üle maailma, peab kajastuma ka palgas. 

Millisele sihtgrupile olete kampaania suunanud? 

Tänaseks mulle tundub, et kõnelema peab kõigiga. Ühelt poolt on oluline ergutada töötavaid koorijuhte enda ameti eest seisma, teisalt aga peame loomulikult otsa vaatama tööandjatele – kooli- ja omavalitsusjuhtidele. Siinkohal on oluline märkida, et tööandjad on ka MTÜd, kelle peamine sissetulek tuleb lauljatelt. Üks väga oluline sihtgrupp ongi koorilauljad, sest nemad ju näevad kõige lähemalt oma koorijuhi pingutusi ja tehtud tööd.

Arvan, et palju ongi kinni mõtlemisviisis ja harjumustes. Et olukord paraneks, peame tegema teavitustööd ja sundima end muutustele. Peame mõistma, et hobitegevuse eest ei saa tasuda samu summasid nagu kakskümmend aastat tagasi ning et armastus oma töö vastu ei võrdu tasuta tööga. 

Ees ootavad suured kärped ja ka kultuurivaldkonnas tähendab see keerulisi aegu. Millist tulemust oma kampaanialt sellises olukorras ootate? 

Jah, oleme väga keerulises seisus ning peamine murekoht on kultuuritöötaja miinimumpalga külmutamine veel kolmeks aastaks. Küll aga on meie kampaania peamine eesmärk teha praegu teavitustööd, luua pinnas paremateks tingimusteks ning aidata leida lahendusi, mis ilmtingimata alati ei tähenda eelarve suurendamist. 

Loomulikult ei saa me heaks kiita tingimusi, kus koorijuhid töötavad peaaegu olematute tasude eest; selle eest me võitleme edasi vaatamata eelarve kärpimisele. Teeme edasi ka tööd selle nimel, et kultuurivaldkond ei oleks alati „lihtne lahendus“, kust kokku tõmmata. sest arusaam, et kultuur elab vaatamata kõigele, ei vasta tõele. Ja kui see kord on lõhutud, siis kardan, et meil ei jätku enam jõudu selle ülesehitamiseks.

Intervjuu lõpetuseks, mis on koorijuhtide rõõmud, mis paneb teid seda ametit sellise kirega tegema?

Eesti Näitlejate Liidu esimees Reimo Sagor ütles oma hiljutises intervjuus väga ilusti: „Nii nagu õpetajaks ei minda raha pärast, ei õpita ka kultuuritöötajaks raha pärast. See on südame tung.“ Arvan, et see sama südame tung paneb ka kõik koorijuhid nii suure kire ja armastusega oma tööd tegema. See energia, mida sa saad proovist ja kontsertidelt, see elevus ja ärevus enne olulisi ülesastumisi – neid hetki ei saagi võrrelda millegi muuga. Võimalus teha tööd, mida armastad, ja olla lüli imeliste muusikaliste momentide sündimisel, on see, mis paneb meid ikka ja jälle nendes tingimustes lootma parematele võimalustele. Aga selleks, et saaksime olla oma kultuuri, keele ja rahvuse edasikandjad, peab riik seda väärtustama.

Iseoma Sõnumid toimetus

Laulu- ja tantsupeo "ISEOMA" uudiskiri