Jagame lugejatega novembrikuu Jõelähtme vallalehe lugu kollektiivijuhi elukutsest, head lugemist!
Link originaalpostituse juurde: Jõelähtme vallaleht
Kollektiivijuht on elukutse!
Koorijuhtide liit ning rahvatantsu ja rahvamuusika selts alustasid sel sügisel kohtumisi kõigi Eesti kooli- ja omavalitsusjuhtidega, et leida ühiselt lahendusi probleemile, kus vähe väärtustatud elukutsete tõttu ei soovi noored enam koori- ega tantsujuhiks õppida. Täna on Eestis pea 60 000 koorilaulu ja rahvatantsu harrastajat, kuid juba kümmekonna aasta pärast terendab eestvedajate puudus.
"Tantsuõpetaja on nagu hunt kriimsilm – ikka üheksa ametit,"
naerab Erika Põlendik. Tema sõnad võtavad hästi kokku Eesti kultuurielu ühe olulise, kuid tihti nähtamatuks jääva osa – kollektiivijuhtide töö. Need on inimesed, kes hoiavad elus meie laulu- ja tantsutraditsioone, kuid kelle igapäevatööst vaid jäämäe tippu.
Liina Eero on tihti kokku puutunud arvamusega nagu tantsuõpetaja töö on juhendajale kui hobi,"tegelikkuses on see aga minu põhitöö, mis hõlmab endas palju enamat kui pelgalt tundide juhendamine". "Tõsi on see, et laulja näeb minu tööst ainult ühte osa, mis võtab kordades vähem aega kui kõik muu," tõdeb ka Mait Männik. Tema sõnul algab töö juba repertuaari leidmisest ja kavade koostamisest, millele järgneb laulude omandamine, proovide ettevalmistus ning tihe koostöö abidirigendi, hääleseadja ja klaverisaatjaga.
Mirjam Sirkas lisab, et oluline osa tööst on rahvarõivaste eest hoolitsemine:
„Olen element haaval vahetanud välja rühma rahvarõivad, tellinud juurde uusi komplekte, kirjutades ja vedades selleks omajagu projekte." Autentsed ja korras rahvariided on ühe tantsukollektiivi puhul väga olulised.
Kollektiivijuhi töö oluline osa on pidev enesetäiendamine
Koolitustel osalemine on vajalik kutsetunnistuse hoidmiseks, mille alusel on tööandjal võimalik küsida palgafondi Laulu- ja tantsupeo Sihtasutuselt toetust. Lisaks, tantsupeole pürgimise protsessis tuleb juhendajal osaleda mitmel õppe- ja mentorseminaril. Sirkas tõdeb, et erinevatel koolitustel osalemine on olnud kasulik ja innustav, aga "nendes osalemine on enamasti oma või rühma rahadest ja muu elu arvelt."
Taustatöö ajakulu kõrval toob Mait Männik välja tõsise probleemi kollektiivijuhtide järelkasvuga: "Kui mina käisin G. Otsa nimelises muusikakoolis aastatel 1986-1990, õppis igal kursusel 11-13 koorijuhti. Täna on neid MUBAs (liidetud G. Otsa kool ja muusikakeskkool) nelja kursuse peale kokku kümmekond." Probleem taandub sageli rahale. "Mina isiklikult saan endale veel koorijuhi ametit lubada, sest mul on ka põhitöökoht, aga see pole kaugeltki normaalne, et õpitud erialasse tuleb suhtuda kui hobisse või lisatöökohta," tõdeb Männik.
"Rahvatantsumaailm on koostegemise koht, on suhtlus, füüsiline trenn, emotsioon, on elustiil," võtab kokku Põlendik. "Koostantsimisest saab tantsija nii motivatsiooni kui positiivse eluhoiaku," ütleb Erika Põlendik. Ka koorilaul on tervisele kasulik, kinnitab Männik „Kooriga tööd tehes unustan ma enamasti ära oma hädad ja on olnud juhuseid, et need ei tulegi pärast proovi tagasi. Sama olen vägagi korduvalt kuulnud lauljatelt."
Need pühendunud kultuurijuhid näitavad, et kollektiivijuhi amet pole lihtsalt töö – see on elukutse selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Nad annavad oma panuse mitte ainult kultuuripärandi säilimisse, vaid ka kogukonna tervise ja heaolu edendamisse. Nende töö väärib suuremat tunnustust ja toetust, et meie kultuuritraditsioonid saaksid edasi elada ka tulevates põlvkondades.