JUUBELIPIDU
Juubelilaulupeo eelproovid on alanud täistuuridel, või – humoorikamalt väljendudes – „täis-duuridel“.
Laulupeoaastatele kohaselt hakkab ka meedias rohkem silma paistma intervjuusid koorijuhtide ja peoteemadega. Meie meediale omaselt otsitakse esimese teemana probleemi ja intriigi, olgu selleks siis raske repertuaari teema või alkohol lauluväljakul. Õnneks see teemadering ei väljendu ega peegeldu kuidagi proovisaalides.
EELPROOVID
Uue aasta esimeste nädalate järel peab ütlema, et koorilauljate meeleolu maakondade eelproovides on olnud ülev ja koostöövalmis.
Viimaste suurte pidude eelproovid koos ettelaulmise nõudega on kindlalt taganud kaks olulist kvaliteeti: lauljad osalevad proovides ega puudu kergekäeliselt ning kõik on omandanud harjutatava repertuaari. Pole enam aastakümnetetagust anonüümsust ja ebalust – kõik osalevad võrdväärse panusega ja seda on saalis kohe tunda. Lauljad naudivad protsessi ja kooslaulmise rõõme ning harjutavad pingsalt ühise eesmärgi nimel. Dirigentidel on seda suur rõõm kogeda ja proovidest on juba aimu, kuidas laulud suvisel laulupeol kõlama hakkavad.
Segakoori liigi rahvalaulu seade, mida koorid hoolsalt harjutanud on, kõlab kenasti ja hoogsalt. Selle laulu raskusastme üle on palju räägitud, sest seal kõlab palju erinevaid duure. See on kõigile kindlasti paras „pähkel pureda“, aga seni on koorid sellest auga välja tulnud.
Küll toob see aga esile dirigendi oskused oma koori sellise lauluga prooviks ette valmistada.
DIRIGENDI AMETIST
Eestimaa kooride lauljad on tublid ja arenemisvõimelised. Sama sooviksin ka meie koorijuhtidele. Väga paljud meist vajaksid koolitust, mida ennekõike Eesti Kooriühing läbi erinevate kursuste pakub. Kuid kahjuks pean tõdema, et osavõtt nendest on kesine… Mitmed omavalitused on koostöös kohaliku rahvakultuuri spetsialistiga leidnud võimalusi mentordirigente maakonda koolitust tegema kutsuda. See kõik on laulupeoprotsessi arendamisele kaasa aidanud. Väga tõhusad on olnud koostöös Rahvakultuuri Keskusega toimunud erialane koolitus 48 tunni ulatuses, mis hõlmab dirigeerimist, metoodikat ja vokaaltööd. Kahjutundega loen intervjuusid, kus koorijuhid oma raske elu üle kurdavad ise lahendusi otsimata. Kas olete ise koolitusele tulnud või abi otsinud? Me peame iseendaga ka ise iga päev tööd tegema.
Dirigendi amet ei ole kerge ja kindlasti peame seisma selle väärtustamise eest ning parafraseerides eesti kirjandusklassikat: „kõige parem soovituskiri“ on koorijuht ise. Koorijuhi amet on liidri amet: tema ümber kogunevad lauljad on mõttekaaslased, ühistundes osalejad, ühise eesmärgi nimel koos harjutavad inimesed. Lisaksin veel ühe teemakohase tsitaadi: „Iga koor on oma koorijuhi nägu“. Koorijuhid ei tohi olla ainult hädaldajad ja kritiseerijad, see meelsus kandub kohe ka lauljatele ja teeb prooviprotsessi väga vaevaliseks. Me peame olema eeskujuks teistele, oma väärtuste eest seisjad ja kõneisikud, meie ei saa olla selle keti nõrgimad lülid. Seetõttu tunduvad kurtmised laulude vahelduvate taktimõõtude mitteoskamise ja keeruka rütmi ja harmoonia üle ebapädevad. Ühelgi elualal ega erialal ei tule miski kergelt. Hiljuti küsiti minu käest, kas koorimuusika on mu töö või hobi. „Ei kumbki“, vastasin, sest nii ma usun – see on Elu Kutse.
LAULUPEO REPERTUAAR
Laulupeo repertuaar on igivana jututeema ning see on olnud kõne all ka konverentsidel ja seminaridel.
Kindlasti on laulupeo kontserdi esmaülesandeks anda Eestile ilus muusikaline elamus isamaalise tunde taaskogemisega ja aastatepikkusesse traditsiooni uue emotsionaalse muusikalise pärli lisamisega – et järeltulevatel põlvedel oleks, mida mäletada, edasi hoida ning kanda.
Laulul on võim, see peab meie ühislaulus kõlama ja kõiki kõnetama.
Kui koostaksime igal peol kava oma lihtsatest lemmiklauludest, kas saavutaksime oma eesmärgi?
Kas paneme fonogrammi mängima ja laulame karaoket? See ongi kahjuks juba juhtunud, kuigi õnneks mitte meie suurel laulupeol. Veel.
Tõsi, läbi pidude on repertuaar palju muutunud. Tänu meie tänastele heliloojatele (Ehala, Eespere, Siimer, Puur, Voorand, Lemba, Uusberg) on meie lauludes vahelduvamad taktimõõdud, põnevamad rütmimängud ja moodsamad harmooniad kui aastaid tagasi. Oleks väga imelik, kui see nii ei oleks.
Kindlasti on tulevaste peotegijate ees palju küsimusi: kui palju uudisloomingut oleks mõistlik kavva võtta, kuidas hoida kavas traditsioonilist repertuaari, kuidas tagada koorijuhtide pealekasv ja kompetentsus, kuidas hoida väiksemates kohtades ja keskustest kaugemal koorilaulu au sees, kas meil on selle töö tegijaid ja kas nende töö on tasustatud? Küsimusi on kindlasti veelgi. Täna, siin ja praegu ei oska me neid ilmselt kõiki ette nähagi.
RAHALISEST TOETUSEST
Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus kingib meile suure peo, selle väärtussõnumid, mis kõnetavad kogu Eesti ühiskonda, selle ettevalmistuse ja hulga uut repertuaari. Samuti toetab sihtasutus läbi Eesti Kooriühingu koore ja dirigente stipendiumiprogrammiga.
Kas meil poleks aeg koorilauljate ja dirigentidena seista ka ise oma kollektiivi ja dirigendi rahalise toetamise eest kohalikus omavalitsuses? Kas koor maksab dirigendile ametlikku palka töölepinguga? See on harrastustegevus, mida riik kindlasti 100% finantseerima ei hakka, riik ei võta ligi 800 Eesti koorijuhti palgale. Siinkohal tuleb ka kooridel endil ja ka kohalikel omavalitsustel õlg alla panna, et koorijuht oma töö eest sotsiaalsete garantiidega väärilist töötasu saaks. Vastasel korral ei asu noored seda eriala enam õppima ja me peame õigustatult muretsema 2034. a toimuva laulupeo pärast.
MEIE PÜHA
Laulupidu on Laulu Püha. 150-aastane peo traditsioon on meie jaoks püha. See pole iganenud reliikvia, millelt iga viie aasta tagant tolmu pealt pühime. See on elujõuline protsess. Me loome ja elame selle nimel iga päev, et laulupidu kestaks ka järgmised 150 aastat.
Me kõik saame ja peame täna sellele kaasa aitama. Mõtte, sõna, teoga.